Juhtimise kunst algab enesejuhtimisest

Juhtimisest rääkides keskendume sageli teistele – kuidas oma tiimi innustada, arendada, toetada. Harvemini küsime, kas me juhime ka iseennast piisavalt hästi ja targasti.

Juhtimise üks aluspõhimõtteid on vastutus. Mitte ainult oma tiimi hoidmise ja tulemuste eest, vaid ka iseenda heaolu eest. Juhi roll eeldab järjepidevat kohalolekut – nii emotsionaalselt, vaimselt kui ka teataval määral füüsiliselt. Kui juht ei juhi iseennast, oma aega, emotsioone ega arengut, peegeldub see paratamatult ka tema ümber olevatele inimestele.

Enesejuhtimine tähendab teadlikke valikuid: oskust tõmmata piire, võtta aega taastumiseks, seada eesmärke ning olla aus oma vajaduste suhtes. See on oskus, mida iga juht saab ja peaks endas arendama. Minu hinnangul koosneb enesejuhtimine kahest olulisest sambast: pidevast enesearengust ja õppimisest töö käigus ning oskusest võtta aega taastumiseks ja laadimiseks.

Juht pole kunagi lõpuni valmis

Sellele vaatamata seostatakse juhtimist liialt sageli peamiselt staatusega. Aga kas organisatsiooni tippjuhil või aastaid tiimi juhtinud inimesel ei olegi rohkem kuhugi arendada? Enesejuhtimise oluline osa on õppimine ja enese motiveerimine selleks, et saada oma töös veel paremaks.

Seda kinnitavad ka numbrid. 2021. aastal avaldatud Harvard Business Review uuring näitas, et kõige edukamad juhid investeerivad regulaarselt aega isiklikku arengusse – olgu selleks raamatute lugemine, koolitused või kogemuste reflekteerimine. Nad ei looda üksnes varasematele teadmistele, vaid kohanevad ja arenevad pidevalt.

Elisas peame me samuti oluliseks panustada oma töötajate, seal hulgas juhtide ja juhatuse liikmete arendamisse. Lisaks igapäevasele töö käigus õppimisele on viimase algatusena meie juhtidel olnud võimalik läbida Juhtide Akadeemia, mis on koostöös EBS-i Juhtimisakadeemiaga valminud programm erinevatele juhtimistasemetele. Ühiselt veedetud „koolipäevadel“ saavad juhid omavahel paremini tuttavaks, mis tugevdab koostööd ja mõistmist. Kogemuste vahetamine ja avatud arutelud annavad võimaluse üksteiselt õppida ning ühiselt leida lahendusi igapäevastele väljakutsetele.

Selle käigus ei ole ma kohanud ühtki osalejat, kes poleks enda sõnul õppinud midagi uut – ka mitte nende suust, kellel on seljataga pikk ja edukas juhtimiskogemus. Nii võib kinnitada, et enesejuhtimine kui pidev enda innustama õppimine on hoiaku ja tahtmise küsimus. 

Puhkamine pole nõrkus, vaid tugevus

Teisalt on enesejuhtimise lahutamatuks osaks teadlik oskus end maandada ja taastuda. Suvel jagasid mitmed eksperdid meedias oma mõtteid puhkamisest kui oskusest. On see siis saavutamiskultuuri järelnäht või 24/7 nutiühiskonna kaasmõju, aga räägitakse, et me ei oska enam puhata – pole vilumust. Puhkamine on muutunud luksuskaubaks, mida paljud endale ei saa või taha lubada. Taas on see paljuski kinni enesejuhtimises, ja kehtib ka juhtide kohta.

Oma tiimi eest hoolitsemine on küll oluline, kuid selleks peab juht ise olema endaga heas kohas. Puhkus on hädavajalik investeering iseendasse. Nagu akut ei saa laadida ilma voolu katkestamata, ei saa juht enda energiat taastada vahepeal tempot maha võtmata. 

Kui vilumus on vahepeal kaotsi läinud, saab end samm-sammult uuesti harjutada argikohustustest välja lülitama. Üks võtmeelement on usaldus – anda tiimile rohkem iseseisvust ja vabadust tegutseda ka siis, kui juht on eemal. Tugev, võimestatud tiim suudab toimida ka ilma pideva tiimiliidri kohaloluta, olgu ta siis puhkusel, nohuse ninaga kodus või vajab ajutiselt aeglasemas rütmis toimetamist.

Niisiis saab enesejuhtimist õppida sarnaselt nagu ka teisi juhtimistõdesid. Kui tahame juhtidena olla inspireerivad, usaldusväärsed ja mõjusad, peame esmalt suutma juhtida iseennast – õppides, puhates, kohanedes ja vastutust võttes. See pole isekus, vaid panus endasse, mille mõju kandub üle kogu tiimile ja organisatsioonile. 

Kaija Teemägi, Elisa personaliüksuse juht