Gristina Pahmann „Minu kalli ema“ telgitagustest: see oli üks karmimaid stsenaariume, mida olen lugenud

Seriaali ,,Minu kallis ema” grimeerija, Eesti filmi- ja teleauhindadel Aasta vormilooja televisioonis tunnustusega pärjatud Gristina Pahmann on üks oma valdkonna tippe Eestis. Rääkisime Gristinaga sarja tegemise väljakutsetest, kuidas erinevad tema silmis Eesti filmiprojektid Hollywoodi omadest ja laiemalt filmimaastiku käekäigust. 

Gristina Pahmann alustas oma karjääri teatris, kui otsis noorsootööõpingute kõrvale võimalust lisaraha teenida. Ta sai esimese võimaluse grimmis kätt proovida oma õe kaudu, kes töötas juuksurina samas salongis Rahvusooper Estonia grimeerijatega. “Mul lasti teha klouni nägu, mis oli kohutavalt kole. See polnud eriala, mille peale ma poleks üldse osanud mõelda, et ma tahaks seda teha, aga tegin selle klouni ja nii see kõik alguse sai. Sellest kooli kõrvalt töötamisest on nüüd saanud 31 aastat,” meenutas ta algusaegu.   

Grimeerimise puhul on iga uus keskkond, näitleja, karakter ja stseen võimalus nullist kõik detailid läbi mõelda. “Mul on olnud ka neid hetki, kus mõtlen, et panen pintsli käest ära ja aitab küll. Takkajärgi mõeldes on mul tegelikult metsikult vedanud, sest grimeerijana on mul olnud erinevad etapid. Arenguprotsess ongi see, mis mind selle töö juures hoiab,” kirjeldas Pahmann.  

Pärast esimese lapse sündi 23 aastat tagasi liikus Gristina Draamateatrisse, siis NO99-sse ja viimased seitse aastat on ta töötanud tele- ja filmimaastikul. Pika karjääri jooksul on tal olnud võimalus õppida erinevaid tehnikaid ja lähenemisi ning omakorda õpitud kogemust noortele grimeerijatele edasi anda. “Ma arvan, et see on väga tähtis, et vanemad kolleegid annaksid noortele oma teadmisi edasi, sest see on eriala, mis nõuab palju praktikat. Võid paberil mingid asjad selgeks teha, aga see on ainult 20% sellest, mida oskama peaks ja kuskilt mujalt pole praktilisi oskusi õppida kui teiste kogemuse pealt,” sõnas ta.  

Hollywoodi projektid on Eesti omadega võrreldes igavamad 

Kuna Eesti grimeerijate tase on muu maailmaga võrreldes väga professionaalne, siis on tal võimalus olnud töötada lisaks kohalikele filmidele ka Skandinaavia, Läti ja Hollywoodi projektidega. Ühe näitena tõi Pahmann välja kogemuse “Tenet” võtetel, kus ta tegi Eesti näitlejatele jumestust. “Me oleme Eestis harjunud sellega, et grimeerijad on universaalid, kes tegelevad nii meigi, juuste kui ka kõige muuga peanupul. “Teneti” puhul oli eraldi juuksetiim ja meigitiim, mis tähendas, et kui ma olin juuksetiimis, siis ma ei tohtinud üldse näoga tegeleda, kaasa arvatud habemetega. Protsess oli justkui masinavärk, aga ma eelistan väiksemate ja kodusemate meeskondadega töötada,” kirjeldas ta oma kogemust.  

Suure-eelarveliste Ameerika projektidega võrreldes hindab Gristina Eesti puhul riigi väiksust ja võtetel loodud suhteid. Kui Hollywoodi filmides on tunda aukartlikku hierarhiat, siis kohalikes projektides on tavaks juba enne võtteid ettevalmistavatel koosolekutel ühiselt karaktereid kujundada ja samale lainele jõuda. “Võtteperioodil oleme nende inimestega rohkem koos kui oma perega. Lühikeseks ajaks tekivad justkui valitud peregrupid, kellega kokku kasvad,” sõnas ta.  

Samade gruppidega tehakse tihti ka järgmisi projekte, sest võttemeeskonnas tekib usaldus. Ka “Minu kallis ema” projekti kutsus grimeerijat sarja režissöör Doris Kartau, kellega nad olid varasemalt koostööd teinud. “Inimesed juba teavad, mida ma oskan teha ja see oli suur au, et Doris mind projekti kutsus. Samal ajal helistas mulle ka Tambet Tuisk, kes tahtis mind “Armukelmi” meeskonda, ja juhtus olukord, kus samal perioodil oli kaks võtet, mis kohati isegi päevadega kattusid,” meenutas ta.  

Grimeerimise ja tehisintellekti ristumine seriaalivõtetel  

“Minu kallis ema” projektist rääkides kirjeldas Gristina, et tegemist oli ühe kõige karmima stsenaariumiga, mida ta kunagi lugenud on. Lisaks keerulisele temaatikale oli sarja loojatele oluline, et narkosõltuvuse ja väärkohtlemise teemadel näidatakse olukordi nii, nagu need tegelikult ühiskonnas on, mistõttu grimmitiimilt nõuti põhjalikku ettevalmistust. “Doris tegi suure töö, et tuua meieni erinevad konsultandid, et me saaksime aru, miks mingi muutus inimeses toimub. Näiteks, näkku tekib kärn selle pärast, et selle narkootikumiga tekivad sügelemised ja ta kratsib oma naha katki,” ütles Gristina.  

Kõige suurem väljakutse oli peategelase Alina ja tema ema ajaline muutumine. Alina lugu algab lapseeast, mil kasutati lapsnäitlejaid ja Doris Tilk (Tislar) kehastas 16- 28-aastast Alinat. “Me ei taha, et inimene vaataks selle pilguga, et keegi mängib 16-aastast, vaid me proovisime teha nii, et nii näitlejale kui vaatajale tunduks, et see päriselt ongi tema vanus selles hetkes,” kirjeldas ta.  

Piiratud aja ja eelarve tõttu kasutati noorendamise protsessis postproduktsioonis tehisintellekti abi. Kui välismaal on levinud see, et eriefekte ja detaile parandatakse postproduktsioonis, siis Eestis on see pigem harukordne. Kohalikud grimeerijad on niivõrd kõrge professionaalse kvaliteediga, et enamik tööd tehaksegi võtetel ära. “Mulle meeldiks see, kui tehnoloogia sekkuks vähem ja kunstnikule jääks rohkem tööd. Väga kurb on, kui sinu tööd hakatakse muutma, aga vahel on see hädavajalik, et tulemus oleks usutavam, nagu selle projekti puhul,” kommenteeris Gristina. 

Kohalikud projektid närbuvad rahapuuduses 

Kuigi tehisintellekt grimeerijate tööd Eestis veel asendamas ei ole on filmitööstusel projektide rahastuse puudumise tõttu keeruline. “Rahastus on läinud väiksemaks ja riigi poliitika ei toeta enam enda projektide tegemist. Ühel hetkel oleks tore, kui riik näeks kultuuri kui investeeringut, mitte kulu,” kirjeldas ta.  

Kui välja arvata teatritöötajaid, siis enamik grimeerijaid on iseenda tööandjad ja ootavad projektipakkumisi, mida kohalikul tasandil jääb aina vähemaks. “Mõni kuu võib olla intensiivsem periood mitme samaaegse võttega ja siis mitu kuud pole ühtegi projekti. Paljud andekad inimesed otsivad endale teise töö kõrvale ja sellest on tohutult kahju,” kirjeldas ta.  

Oma tulevikust rääkides ütles Gristina, et ta tõenäoliselt jätkab oma erialal ja tunneb, et ta on praegu arenemise faasis, kus pidevalt õpib uusi asju. Kuna Eestis on projekte vähem, siis ta on teinud palju koostööd Läti ja Soome kolleegidega. Pahmanni tööd on lisaks “Minu kallis ema” seriaalis näha ka “Musta pori näkku” ja “Sisu 2” filmides. 

„Minu kalli ema“ rahvusvaheline teekond algas tähelepanuväärselt juba enne Eesti vaatajateni jõudmist 

Sari valiti esimese Eesti teleseriaalina 75. Berliini filmifestivali raames toimunud Berlinale Series Market Selects programmi, kuhu pääses 17 kvaliteetsarja üle maailma. Tegemist oli Eesti telesarjade jaoks ajaloolise hetkega, sest varem ei olnud ükski Eesti telesari sellisel tasemel rahvusvahelist äramärkimist saanud.  

Pärast Berlinalet jätkus sarja edu Euroopa festivalidel. „Minu kallis ema“ valiti läinud aastal veel mitme rahvusvahelise festivali programmi ning sügisel jõudis see ka Eesti publikuni Pimedate Ööde Filmifestivali raames ja Elisa Huubi vahendusel. „Minu kallis ema“ pälvis Eesti filmi- ja teleauhindadel viis auhinda.  

Sarja peaosades teevad kaasa Elina Reinold, Doris Tilk, Saara Pius, Jaanus Mehikas ja Indrek Ojari. Sarja lavastas Doris Kartau, stsenaariumi autor on Raoul Suvi ning produtsendid on Toomas Ili, Jevgeni Supin ja Elena Malkova. 

Kõik „Minu kalli ema“ osad on vaadatavad eksklusiivselt Elisa Huubis, mis on kodumaine reklaamivaba voogedastusteenus, mille fookuses on kvaliteetne eestikeelne draama- ja originaalsisu, mida mujalt ei näe.