Ekspert selgitab: 5 küberturbeteemat, millest peaksid oma lapsega rääkima

Laste küberturbeoskused saavad alguse kodust ning kuna tänapäeval puututakse juba väga varajases eas kokku nutiseadmete, sotsiaalmeedia ja internetiga, on üha olulisem, et lapsevanemad aitaksid oma lastel mõista, kuidas digimaailmas turvaliselt talitada. Elisa erakliendiüksuse juhi Mailiis Ploomanni sõnul ei maksa täna vanematel lastega küberturvalisusest rääkimist edasi lükata, vaid pigem võtta see ette niipea, kui vähegi võimalik.

Elisa klientide seas hiljuti läbi viidud uuringust selgus, et üle poolte lapsevanemate sõnul kasutavad nende lapsed nutiseadmeid päevas rohkem, kui üldised soovitused seda lubaks. “Eelmisel aastal Elisa klientide seas läbi viidud uuringu põhjal tunnistas 41% lapsevanemaid, et vajaksid abi mõistmaks, kuidas oma lapsi digitaalsetes keskkondades kaitsta, ning üle poole märkisid, et nende lapsed kasutavad nutiseadmeid päevas rohkem, kui soovitused märgivad,” rääkis Ploomann.

Selle kõrval on üha teravamalt esile kerkinud küsimus, kui vanalt peaks lastele üldse nutitelefonid kätte andma. “Väga noorena digimaailma sukeldumine on aina sagedasem, ent arvestades järjest kõrgenevat ohutaset, on see midagi, millega tasuks ettevaatlik olla. Seetõttu soovitame oma klientidel rahvusvahelistele uuringutele ja kohalikule kogemusele tuginedes alla 9-aastastele lastele nutitelefoni soetamise asemel alternatiivina valida lastekellasid ja nuputelefone,” lisas ta.

Kui aga esimesed kokkupuuted avatud internetiga ees ootamas, on oluline aidata lapsel mõista, kuidas seal turvaliselt talitada. Ploomann soovitab enim tähelepanu pöörata viiele peamisele aspektile.

1. Miks peab üldse turvalisusest rääkima?

Ühel hetkel jõuab nutitelefon ja kõik sellega kaasnev lapseni ikkagi ning selle asemel, et noorele inimesele lihtsalt telefon pihku anda ja minema kõndida, tuleks Ploomanni sõnul selgitada digitaalses maailmas turvaliselt käitumise põhitõdesid, võimalikke riske ja seda, miks üldse turvateemadele mõelda on vaja.

“Esimene samm küberturvalisuse saavutamisel on võimalike ohtude mõistmine. Lapsed peavad mõistma, et kuigi üldiselt on internet midagi kasulikku ja põnevat, siis kaasnevad selle kasutamisega ka ohud, mida saab õigesti käitudes vältida,” sõnas ta.

Selle kõrval tuleks lapsele juba esimestest hetkedest selgitada, millised on internetikasutuse parimad praktikad, millised veebis levivad valed ja miks on oluline mõelda privaatsusele. “Lapsega tuleb rääkida talle arusaadavas keeles ja tema jaoks eluliste näidetega. On oluline teda mitte liigselt ära hirmutada, kuid samas tuleb teha kindlaks, et sõnum jõuab kohale. Ja seda sõnumit tuleb ikka ja jälle ka korrata,” lisas ta.

2. Paroolid ja andmed

Kui esmane mõistmine saavutatud, saab hakata minema detailidesse. Ploomanni sõnul tasuks kindlasti alustada turvalisuse lähtepunktist – paroolidest ja isikuandmetest.

Paroolid on digitaalmaailmas võtmed, mis avavad juurdepääsu isiklikele kontodele ja teabele. Lapsele tuleks selgitada, et tugev parool peaks olema unikaalne, piisavalt pikk ja keeruline, sisaldades tähti, numbreid ja erisümboleid. Veelgi olulisem on aga see, et see parool ka meeles püsiks. “Kui paroolihaldurite kasutamine ei tundu veel vajalik, võiks parool olla mõni lapse jaoks tuttav lause, mis võõraste silmade jaoks tundub jabur. Lause „mul on kollane koer“ võiks välja näha kui “mul0NkollaNek03r!”,” tõi Ploomann näiteks. “Samuti peaksid lapsed teadma, et paroole ei tohi jagada isegi lähedaste sõpradega ega kasutada kõikjal üht ja sama parooli. Niisamuti tuleb aidata lapsel mõista, et kõik olulised andmed – alates sellest, kus ta elab, kuni ta vanemate tööni – ei ole midagi, mida internetis jagada,” selgitas ekspert.

3. Sotsiaalmeedia ja suhtlemise ohud

Sotsiaalmeedia on laste seas ääretult populaarne, ent see on ka koht, kus varitseb meeletult riske. Lapsele tuleks väga varakult selgeks teha, et mitte kõik internetis kohatud inimesed ei pruugi olla need, kellena nad end esitlevad. Rusikareeglina võiks lastel soovitada suhelda ainult inimestega, keda nad isiklikult tunnevad ning ka ise mitte kasutada oma pärisnime. Tuttavatega on hea kokku leppida, et veebikeskkonnas on Mari näiteks Reelika ja Peeter hoopis Hendrik. Või läheneda veelgi loomingulisemalt ja leida mõni vahva veebi-alias. Minimaalselt võiks lapse puhul vältida täieliku ees- ja perekonnanime kasutamist.

“Kindlasti tuleks lapsele selgitada, miks on oluline mõelda enne iga postituse tegemist ja mitte teha kõike sotsiaalmeedias nähtut järele – olgu see sõprade kombel postituste tegemine või erinevate nähtud trendide kopeerimine. Internetis jagatud pildid ja videod võivad jääda alles aastateks ning nende sisu võib sattuda võõraste kätte,” ütles Ploomann.

4. Kahtlaste linkide ja allikate tuvastamine

Petturliku sisu tuvastamine on tänapäeval kriitilise tähtsusega. Last tuleks õpetada olema valvas kahtlaste linkide, manuste ja rakenduste suhtes. “Selgita, et kõik, mis tundub liiga hea, et olla tõsi, on pettused,” lausus ta. “Tähtis on, et laps oskaks teha vahet usaldusväärsete veebilehtede ja allikate ning libasaitide vahel. Rõhuta, et tundmatuid e-kirju või sõnumeid ei tohiks avada ning äppe tuleks alla laadida vaid äpipoodidest.”

Selle kõrval on ka oluline rõhutada, et internetis kulutatud raha näol on tegu päris rahaga: see tähendab, et äppides, veebilehtedel või mängudes ei tohiks kunagi ilma vanema loata sillerdavate müntide või kristallide ostunupule vajutada.

5. Mida teha, kui midagi juhtub?

Kindlasti tuleks lapsega rääkida ka sellest, mida teha, kui midagi läheb valesti. Lapsed peaks teadma, et kui nad tunnevad end veebis ebamugavalt või satuvad ebameeldiva olukorra ohvriks, siis saavad nad sellest kohe rääkida vanematele või mõnele teisele usaldusväärsele täiskasvanule.

“Lapsele tuleb maast madalast anda kindlustunne, et nende muresid võetakse tõsiselt ja neile otsitakse lahendusi. On äärmiselt oluline, et laps ei jääks küberkiusamise, pettuse või muu veebis ette tuleva probleemiga üksi, vaid saaks kohe oma vanemate juurde pöörduda,” sõnas Ploomann. “Mida selgemini laps teab, et teda äparduste eest ei karistata, seda kindlamalt julgeb ta ka asjadest rääkida. Ja midagi kiiremini muredest räägitakse, seda suurem on tõenäosus, et probleemi saab veel lahendada.”