Aitab sellest palgalõhest – toome naised (ja mehed) tööturule tagasi
Palgalõhe kerkib olulise ja vaidlusi tekitava teemana alatasa päevakorda. Mis oleks kui me palkade ühtlustamise pingutuse asemel, võtaksime eesmärgiks muuta Eesti riigiks, kus laste saamine ei tähenda kummagi soo – ei naiste ega meeste – kõrvalejäämist tööturult ja seda nii, et ka lapsed sealjuures ei kannataks.
Lahenduseks ei saa olla mitte nõukaaegsete või vanas Euroopas siiani populaarsete sõimerühmade tagasi toomine, kuhu imikuid hoiule viia. Vastupidi, üles tuleks kasvatada järgmine põlvkond lapsi viisil, et neil on kodus olemas võrdselt nii ema kui ka isa. Seda nende sõnade sisulises, mitte bioloogilises tähenduses ning mõlemad vanemad saavad samal ajal jätkata professionaalse arenguga.
Mida selleks on vaja? Esmalt peab ühiskond tunnistama, et see arhailine lähenemine – laste kasvatamisega tegelegu ema ja raha teenimisega isa – on umbes sama adekvaatne kui 50ndate arvamus, et suitsetamine on tervislik. Ühest saime lahti, saame ehk ka teisest.
Eelkõige ja peamiselt on meil vaja muuta töökorraldust paindlikumaks. Ja mitte ainult seadusandlust, vaid just sisuliselt mõtestada enda jaoks ümber töö tegemise viise ning kasvatada jõuliselt juhtimistegevuste kvaliteeti.
Ema-isa olgu võrdselt laste kasvatamisse kaasatud
Seadusandja poolelt on lapse elu esimesed 18 kuud (vanemahüvitise loogika) juba väga sooneutraalsed ning tulevikku vaatavad. Aga kuna meestel on jätkuvalt ka 21. sajandil piimaanniga kehvad lood, siis seadusest üksi ei piisa. Selleks, et imetavad emad saaksid näiteks 50% koormusega töö tegemist jätkata, on vaja sisulisi muudatusi just töö tegemise viiside osas. Kaugtöö, paindlikud töövormid ja valmisolek ühte FTE-d (täistööajaga ametikohta) täita mitme erineva inimesega, vajavad põhimõttelist ja maailmavaatelist muudatust just tööandjate poolt.
Võti on siin selles, et neid käike ei tohi mõelda nende imetavate emade kontekstis, vastupidi – need peavad laienema ka isadele. Sest kui meie eesmärk ei ole laste heaolu ohverdada, siis peavad teatud perioodil mõlemad vanemad olema 50% töötaja ning 50% lapsevanem! Rahaliselt aitab 18 kuud riik, ent praktiliselt on vaja palju ära teha just tööandjatel.
Põnevamaks läheb asi aga ajal, kui needsamad 18 kuud on möödas. Laste heaolu arvestades ei saa neid ka siis veel kusagile „asutusse“ hoiule viia, nagu talverehve rehvilattu. Kui me unistame vaimselt tervena üleskasvatatud uuest põlvkonnast, kelle jaoks on olemas nii ema kui ka isa, siis peab taoline paindlik lähenemine jätkuma minimaalselt lapse kooliminekuni.
Millised on täna tööandjate võimalused hüvitada lapsehoidja või -hoiu arveid? Kui palju on meil ettevõtteid, kes pakuvad kvaliteetset, kvalifitseeritud lapsehoidja teenust? Ja kui palju neid võiks olla tulevikus? Tulevikus, kus on normaalne, et mõnedel päevadel on ema (näiteks kirurg) tööl ja isa (näiteks insener) kodukontoris ning lapsi söödab-joodab-viib liivakasti mängima teatud osa päevast selleks palgatud erialase väljaõppega inimene, kelle leidmiseks ei tule ebamaiselt palju vaeva näha. Samuti on normaalne, et selle teenuse eest aitavad tasuda mõlema vanema tööandjad, sest nad soovivad oma töötajaid ja nende kvalifikatsiooni hoida. Lapsed saavad olla oma kodus, oma vanemate juures. Kõik võidavad!
Anname 30 000 täis tööjõus inimest tööturule tagasi
Oluline on, et tööandjad hakkaksid põhimõtteliselt teistmoodi suhtuma töökoha töökorraldusse. Juhtidest peavad saama juhid, kes mõistavad, mida see töö sisuliselt tähendab. Ainult nii saame lahti sellest iganenud ja diskrimineerivast hoiakust, mida mingil põhjusel on siiani parketikõlbulikuks peetud. Kaasaegsetes ettevõtetes räägitakse uhkelt DEI programmidest, aga selleks, et nendest ei saaks ka päriselt “Didn’t Earn-It" programmid, tasub juba täna mitmekesisusse ja võrdsetesse võimalustesse suhtuda laiemalt kui pelgalt soo, nahavärvi või magamistubade eelistuste põhiselt.
Meil on täna tööturult aastaks või paariks pidevalt eemal ligikaudu 30 000 täis tööjõus, väga kvaliteetse haridusega (valdavalt) naist. Mis oleks, kui me selle olukorra ära lõpetaks?
See ei lahendaks küll üksi kogu palgalõhet, aga oleks suur ja oluline samm selle suunas. On ju töö sisu viimase paarikümne aastaga drastiliselt muutunud – aeg on muuta ka seda, kes ja kuidas seda teeb.
Mailiis Ploomann, Elisa juhatuse liige