Aga mis saab siis, kui robotid ei tule ja ei võta meie tööd ära?

Mõned aastad tagasi, kui Bolt oli veel Taxify sattusin ühe äärmiselt jutuka taksojuhi kliendiks, kes rääkis pikalt ja laialt sellest, kuidas tema mitte mingi hinna eest ei ole nõus Uberiga koostööd tegema. Põhjus oli väga sügavmõtteline (ja sugugi mitte lihtsalt patriootlik) – kuna Uber oli just äsja avalikult teavitanud, et kavatseb investeerida isejuhtivate autode arendusse, siis mida kavatseb riik nüüd selle töötute taksojuhtide armeega pihta hakata?!?

Ma parem ei hakka ette kujutama kuivõrd pettunud võis see taksojuht olla pärast Bolti ja Tartu Ülikooli ühise koostöö avalikustamist, kuid see ei olegi hetkel oluline. Oluline on aru saada sellest hirmust, mis inimeses tekib, kui tema tööd ja elatusallikat ähvardavad muudatused. Eriti sellised, mida toob kaasa innovatsioon – ehk puhtakujuline teadmatus. Võrdne tõenäosus, et kõik läheb suurepäraselt, või vastupidi - lendab täielikult vastu taevast ning maailma tuleb väikeste killukeste kaupa uuesti looma hakata. Selliseid asju on tore lugeda ajalehest või näha mõnes telemagasini põnevas videolõigus ja eelistatult selle kohta, mida keegi teine kusagil kaugemal nüüd teistmoodi tegema hakkab. Aga niipea, kui muudatused kipuvad meie enda (töö) õuele, hakkavad helisema häirekellad ja tööle lähevad kaitsemehhanismid.

Meile ehk meeldib mõelda, et see kõik on midagi uut, midagi sellist, millega ainult meie põlvkonnal on vaja rinda pista, kuna just nüüd ja praegu oleme me väga tormilise tehnoloogia arengu keskmes – aga ajalugu naeratab leebelt selle väite peale. On teada, et näiteks aastal 1589 ei olnud kuninganna Elisabeth I sugugi vaimustuses William Lee leiutisest, mida hilisem maailm teab kudumismasinana. Põhjusel, et see kuulutas ilmselget näljahäda kõikidele nendele, kes käsitsi kudumisega endale leiba teenisid. Eitav vastus tema patenditaotlusele oli lihtne: „ Thou aimest high, Master Lee. Consider thou what the invention could do to my poor subjects. It would assuredly bring to them ruin by depriving them of employment, thus making them beggars.“

Hiljem on protestitud nii elektri kui ka automatiseerimise vastu üldisemalt ja seda erinevates riikides erinevatel kontinentidel. Mingi imenipiga oleme siiski senini vastu pidanud. Näljahädad kimbutavad pigem piirkondi, kuhu tehnoloogia areng on jõudnud kasinamalt ning paljudest meie vanavanemate jaoks eluks vajalikest igapäevategevustest, on saanud hipsterite ja muidu moodsate inimeste hobid. Olgu selleks siis käsitsi kudumine, puidutöö või lambakasvatus. Ja me ei pea üldsegi vaatama nii kaugele minevikku. Kaheksakümnendatel oli mõeldamatu, et autojuht ei teadnud, mis on toores, kardaanirist või mida teha, kui pärast 30 kilomeetrist sõitu autol vesi keema läks.
Tänapäeval peab enamus ilmselt guugeldama, kuidas kapott lahti käib, sest sinna alla satub tavainimene vaid siis, kui klaasipesuvedeliku paaki on vaja täita. Ja üldse ei ole enam tegelikult moodne autot omada. Selle jaoks on olemas erinevad sõidujagamise teenused 😊.

Innovatsioon, mis teeb head ja muudab meie elu ka päriselt lihtsamaks, nutikamaks ja mugavamaks, muutub kiiresti elementaarseks inimõiguseks. Kuna aga iga õnnestunud katsetuse taga on enamasti kümmekond ebaõnnestumist, mille käigus nii mõnedki kõrvetada saavad, on meie ühistesse käitumismustritesse jätkuvalt sisse kirjutatud hirm tundmatuse ning muudatuste ees. See on inimlikult mõistetav, aga sellest hirmust peab oskama ka mööda vaadata. Kõik, kes tegelevad täna inimressursi juhtimise või planeerimisega PEAVAD sellest hirmust suutma mööda vaadata, sest meie tööturg on muutumas. Kui me ei suuda automatiseerida rutiinseid ning tüütuid (või ohtlikke) töölõike, siis meil tõepoolest ei ole enam varsti mitte kedagi panna neid töid tegema. Kuigi see tänases inflatsiooni, palgasurve ning reaalpalga kiire vähenemise faasis ei tundu hetkel nii, kuid see on positiivne probleem!

Olen viimase kümne aasta jooksul näinud igapäevaselt neid noori, kes alles tööturule sisenevad, elu esimesele “päris tööle”. Mõned keskkoolist, mõned ülikoolist, mõned kusagilt sealt vahepealt uitama läinud eluülikoolist. Muutus nende mõttemustrites ja käitumises on nende kümne aasta jooksul olnud silmnähtav.

Kümme aastat tagasi tuldi tööturule ootusega, et siin käib elu nii nagu (vanasti) koolis. Kusagil on Õiged Vastused, keegi teab, kuidas asju peab tegema ning tihtipeale oli neile (üli)koolis öeldud, et just need kaks iidset vanameest, kes need raamatud kirjutasid, on sellel teemal eksperdid ja nende mõtteid tuleb ka tööl hakata viivitamatult rakendama.

Päriselu oli nende jaoks tihti ikkagi korralik kultuurišokk, kui selgus, et õiged vastused ei huvita eriti kedagi – olulisem on leida valemisse õiged muutujad. Või, et tihti ongi väga mitu võrdselt head lahenduse võimalust ning nendest sobivaima valimiseks, on vaja hakata katsetama ning eksperimenteerima, sest keegi lihtsalt ei saagi teada, mis just sellel hetkel see kõige õigem tee on.

Täna tulevad aga tööle noored (ükskõik, kas vanuselt või hingelt), kes küsivad esimesena „miks?“ ja alles pärast rahuldava vastuse saamist „kuidas?“ (kui seda üldse vajalikuks peavad). Nad on harjunud arutama, tegema grupitöid, kuulama erinevaid seisukohti ning kujundama seejärel oma arvamust. Iidsete vanameeste kirjutatud raamatud on pelgalt üheks infoallikaks paljude seast. Nad on neid lugenud, ent neid on harjutatud mõtlema, mis on ridade vahel või mida kirjanik selle kõigega öelda tahtis. Nad on loomingulisemad ning oskavad kriitiliselt mõelda – ja nad tõepoolest ei viitsi teha robotite tööd. Siinkohal ei ole mõtet kirtsutada nina ja rääkida põlastavalt iPadi-põlvkonnast, kes „ei suuda enam lihtsat kasutusjuhenditki lugeda“. Asi ei ole oskuses – asi on selles, miks peaks?
 

Ja nad on nõudlikud! Nii töökeskkonna, tööülesannete kui ka juhi osas.

Kui paljud meist oskavad täna lehma lüpsta? Autol õli vahetada? Siga veristada? Heina teha? Linast kangast kududa? Villa kraasida? Me tarbime neid tooteid kõiki endiselt, ent väga vähesed osalevad terves tooteprotsessis algusest lõpuni. Meie vanaemad vangutavad sellele mõeldes pead, aga meile tundub see ju mõistlik elukorraldus?

Kui paljud töölõigud Sinu tänases ettevõttes on tegelikult sellised, mida oleks mõistlik automatiseerida? Esimeseks vihjeks on enamasti see, kui värbajad hakkavad keskmisest sügavamalt ohkama, et „selle palga eest enam ei ole võimalik häid töötajaid tööturult leida“. Mõne aja pärast kaob sellest lausest ära see sõna „häid“ ja ohe muutub juba üsna nukraks.

Enamasti, kui nendele töödele ausalt otsa vaadata, siis inimtööjõuga nende tegemise Excel ei jooksegi enam kokku, sest inimene oma olemusega ei lisa sinna lisandväärtust. Kui lisandväärtust ei lisata, ei ole ka palgafondi, mille arvelt kõrgemat palka maksta!
 

See viimane trend on meile ligi hiilinud juba mõnda aega, aga viimastel aastatel on sellega ühinenud eelmainitud tööjõuturu sisuline muutus.
 

Inimesed ei taha teha robotite tööd. Töid, mis on rutiinsed, igavad või ohtlikud ja ei võimalda kasutada seda, mis meis, inimestes, unikaalset on! Empaatiavõimet, kriitilist mõtlemist ja probleemide lahendamise oskust ja loomingulisust. Need on kompetentsid, mille järgi kujuneb inimtööjõu hind ning on tööandjate ülesanne ka tööd sisuliselt sellele vastavaks kujundada.

Robotid ja töölõikude automatiseerimine on hiilinud nii meie kodudesse kui igapäevatoimetamistesse. Meie nõusid pesevad nõudepesumasinad, meie raha liigub digitaalselt või äärmisel juhul väljastavad seda pangaautomaadid, me tasume poes automaatkassades ning meie tellitud saadetisi jagavad laiali pakiautomaadid. Selle kõige taga ei ole suure tõenäosusega pangaautomaatide salajane plaan valitsust kukutada ning universumi direktoriks hakata. Ent ma olen enam kui veendunud, et nende automatiseerimise otsuste alguses oli kunagi kusagil üks värbaja, kes pead ning südant valutas, kuna lihtsalt ei olnud enam võimalik kõiki vajalikke ametikohti täita!

Vähem on olnud valusam neil, kes taolisi muudatusi ette näevad. Protsesside kaardistamine ning automatiseerimisvõimaluste otsimine peaks olema täna enamikke inimeste juhtide südameasi. Kui inflatsioon ja palgasurve ei sunni seda tegema, siis muutuv tööjõuturg kannab selle eest ise hoolt.

Õnnestunud innovatsioon küll automatiseerib tüütuid töölõike, ent loob juurde nii ametikohti kui sisuliselt väljakutsuvamaid ülesandeid. Selliseid, mis kasvatavad lisandväärtust ning võimaldavad ka maksta kõrgemat palka. Palka, mida tänane (ja homne) töötaja ootab. See ei pea olema ainult noorte tööturule sisenejate pärusmaa. Sinna on mõistlik juhtida ka kõiki tänaseid kolleege. See on kahtlemata muutus. Seesama, mida täna meist paljud kardavad, sest see puudutab meie igapäevaelu väga karmilt ja väga lähedalt.

Eelnev ei tähenda seda, et kõike on võimalik või mõistlik automatiseerida, pigem isegi vastupidi. Suur hulk meie tööperedest tegeleb juba täna emotsionaalselt intelligentse tööga, ent oma tööprotsessides tasub regulaarselt ja kriitiliselt inventuuri teha.

Kui me leiame üles töölõigud mis:
- juhinduvad väga täpselt eelnevalt defineeritud reeglitest, mida inimesed peavad järgima detailse täpsusega (ilma iseseisva otsustusõiguseta);

- liigutavad infot erinevate infosüsteemide või infosüsteemi ning kliendi vahel, ilma emotsionaalselt intelligentset lisaväärtust lisamata;

- täidavad väga ühetaolisi, ent ülimat täpsust ja stabiilset korrektsust nõudvaid ülesandeid;

- või eeldavad objektiivset ning erapooletut mustrite tuvastamist suurtes andmehulkades.

Neid töölõike üle vaadates tasub alati mõelda, kas inimesed on nende täitmiseks kõige efektiivsemad? Näiteks krediidireeglite vastavuse kontroll, praagituvastus, petuskeemide avastamine, vastused lihtsatele klienditeeninduse küsimustele, ei vaja tegelikult inimest. Pigem isegi on inimesed selles töös veaaltimad, kuna nad väsivad, on teiste poolt mõjutatavad ning paratamatult emotsionaalsete eelarvamustega. Kui inimese väljaõpe seisneb selles, et ta peab pähe õppima kellegi teise poolt ettedefineeritud raja ning seda päevast päeva samamoodi eksimatult läbima, on see suurepärane kandidaat automatiseerimiseks.

Kõige taolise robotitele usaldamise tulemusena vabaneb meie inimestest kolleegidele ajaline ressurss mõelda ning luua. Tuua turule lahendusi, mille tulemusena meie lapsed vaatavad tänastele töödele tulevikus tagasi kerge muigega. Nagu meie mõttele, et igal hommikul peaks lüpsikuga lehmalauda poole jalutama.

Meie töö peab muutuma ning seda muudatust on mõistlik ise juhtida, et see toimuks just sinu ettevõttele sobivas tempos ning järjekorras. Sest mis on alternatiiv? Mis saab meist siis, kui robotid ei tule ja ei võta meie tööd ära? Kas Sinu ettevõtte jääb ellu?

Mailiis Ploomann, Elisa erakliendiüksuse juht