Tõestisündinud lugu, mis kutsub sind seiklema vaaraodeaegsesse Luxorisse ning osa saama blondi Euroopa naise ja Hatshepsuti templivalvuri armuloost. See on kahe „sugulashinge“ maagilise kohtumisena alanud ja salapäraga looritatult kulgenud suhe, mis peategelase siseheitluste ja õnnejoovastuse vaheldudes ometi ootamatu pöörde võttis. Kas see on illusioonimulli purunemiseks piisav või suudab see Araabia mees kui inimhingede insener äratatud lummust lõpuni hoida?
"Huvitav on see, et läbi aegade juhtuvad ikka ja samad olukorrad. Seiklusjanu äratab jõu edasi liikuda. Kui on soov kogeda ahvatlusi, siis nad ilmuvad su teele.
Mulle meenusid mu enda kogemused Luxoris, kaasa arvatud kõik, mis puudutas müstikat ja nö. soovi saada osa nähtamatust vaimsest maailmast. Kuigi õnn on meie päris osa, siis millegi pärast arvame me, et saab meile osaks vaid korra elus.
Me nii tahame uskuda seda muinasjuttu, et see päästaks meid argireaalsusest, kuhu oleme oma jõu tihti kaotanud.
Lummus kaob kiiresti ja jääb järele vaid oskus olla enda parim sõber, kui oled märkidele vaatamata astunud ämbrisse.
Oluline on enda käest küsida mullis olles, et mis on minu jaoks tõeliselt reaalne praegu;) See, mida teised meie kohta arvavad väljast vaadates; oletades meie staatuse, raha kohta midagi; eeldades meie abivalmidusele ning toetudes soovile saada kellegi naiseks, kõik see võrdub purunemisele määratud illusioon. Miks enam jätkata, kui lootus mõlemapoolselt purunes? Tegudel ja sõnadel on erinevused ning ikkagi pole keegi kunagi kohustatud olema teise jaoks tema ootus;) Muidugi võivad olla sellistes suhetes erandid, mis kinnitamas tüüpilisi reegleid, kuid ikkagi on enamjaolt nii, et kui märkad midagi imelikku, siis jookse nii kiirelt kui saad;)
Kas ma soovitan seda miniatuurset raamatut lugemiseks sulle?
Jah, sest ilmselt tunned sa ära end väikse tüdrukuna, kui näiteks lasteaias poisile õuna arglikult pakkus või natuke suurema koolitüdrukuna, mil klassi ilusaim poiss redeli pealt sulle hüüab, et ta sind armastab või leiad oma mälupildist armastukirju kursusekaaslaselt ning meenutad oma elu kõige kirglikumat illusiooni kokku kukkumist. Arvan, et kõigil on see olnud korra elus vähemalt. Hea on teada, et me pole üksi midagi sellist läbi elamas. Tänan oma isikliku kogemuse jagamise eest." Svea Sööt
Igale daamile oma Ahmed-Mohammed-Alfonso
Kati Murutar
Oma vanaemale võid seda rääkida.
On selline ilus eestikeelne väljend. Meie, väikesele maale ning väikesesse keelde sündinud vajame ärakäimisi. Mitte ainult pikkade talvede leevendamiseks paremas kliimas. Ka selleks, et olla maailma kodanik ning kogeda inimkonda tervikuna.
Neil ärakäikudel meenub meile kosmiline päritolu ning sajad-sajad-sajad kehastumised. Miks? Sellepärast, et me vabaneme reisidel oma piirangutest, raamidest ja rollidest.
Oleme võõrsil kergendatult anonüümsed, tegelikud – vabad. Nii lihtsad on tekkima lühiajalised ühekordse kasutamisega romansid, milles on kontsentraadina kõik, millest argielus puudust tunneme. Sinna need enamasti jäävadki. Kiire kirglik sügavamalt mõistev ja põhjani puudutav-kummutav tähelend... Ja tutatutatuta tagasi oma tublile künnivaole.
Oma vanaemale võid seda rääkida – tema on vana tark naine ja teab, kui väga vajab naine imetlust ja kätelkantust.
Oma vanaemale võid seda rääkida – temal on kosmiline ühendus, mis teab: kindlasti kohtud eelmiste kehastumiste kaaslastega, kellel on ülesanne sinu praeguses elus – võimalik, et lisaks hinge puudutamisele ja õndsuse elamuse pakkumisele ka sinu lüpsmine ja lollitamine. Kõigel on hind.
Vanaemad teavad, et sadadel küpses eas eestlannadel on väike vallatu salaelu – igal talvel lendavad nad mõnele soojale maale nii ihulist kui hingelist sooja saama. Maksavad selle eest mehiselt – ning lähevad veel ja veel. Naine, kes lendab eestimaistest rollidest vabaks peab arvestama, et teda teenindavad tõmmud on samuti rollis. Nemad on seal kodus samamoodi, nagu meie siin. Töö on selline. Puudutamine ja liigutamine.
Mitmed naised ongi mõne Ahmedi või Mohammediga Orfi-abielus – rööbiti maarjamaise reaaliaga.
Kalevipojad teatavasti peavad kujuteldamatult tihti paralleelseid peresid. Globaliseerume, seltsimehed.
Kirjutasime mõniteist aastat tagasi Eha Fjodorovaga päris piraka raamatu „Egiptuse eha – vana tsivilisatsiooni lõpp“. Eha elas ja töötas aastaid Egiptuses, korraldas seal reise ning hoidis oma klientidel võimaluse piires silma peal, et need oma hingesugulaste võrku ei eksiks.
Eha: „Ikka-jälle sama lugu.
Mulle meeldib, kui mahlakalt on see jutuke kirjutatud. Mitu aastat tagasi, kui elasin ja töötasin Egiptuses, siis nägin selliseid olukordi tihti.
Mul vedas, et mina ise olin oma elus imelist meest kohanud ning need mesisõnad,mida Egiptuses kuulsin, mind ei mõjutanud. Pealegi olin Egipti ajaloo fänn ning selleks, et rohkem kohapeal näha, oli vaja raha ka seal teenida.
Seega olin mina raha ja ajaloo peal väljas.
Mul oli hea koraani ja kohalike kommete õpetaja, kes muu hulgas kartis,et hakkan kellelegi teisele raha teenima. Ta oli reisifirma juht, kelle heaks töötasin ja selleks, et ma ei lahkuks ega satuks mõne kohaliku alfonso võrku, õpetas ta mind.
Ma pole siiani aru saanud, kas need kohalikud mehed on emapiima või koraani või seksi puuduse pärast nii head ärarääkijad-psühholoogid ja mesimehed.
Ma pole paremaid inimhinge tundjaid näinud kui araablased.
Mina ei osanud seal alguses müüa mitte midagi – ei reise, millest ise uustulnukana tühjagi ei teadnud või reise, mille hind oli 10 dollarit, aga mida müüakse ka 80 dollari ja hea jutuga.
No ei ole meis seda ärarääkimise oskust - ei euroopa meestes ega naistes.
Iga inimene ihkab taevalikku armastust, hellust, hingesugulast. Oh kui tore on teda leida - ja milline rõõm üldse kohtuda...
Aga araablased on kärmed leidma õigeid sõnu sinu hingeni või ihuni või selleks,et soooviksid osta just seda, mida tema tahab müüa.
Nii et mäng, mäng, mäng on araablase rahateenimise rõõm.“
Kati Murutar
Kirjastus: OÜ Vooluviis,
2022,
IlukirjandusHakkan lugema
Tõestisündinud lugu, mis kutsub sind seiklema vaaraodeaegsesse Luxorisse ning osa saama blondi Euroopa naise ja Hatshepsuti templivalvuri armuloost. See on kahe „sugulashinge“ maagilise kohtumisena alanud ja salapäraga looritatult kulgenud suhe, mis peategelase siseheitluste ja õnnejoovastuse vaheldudes ometi ootamatu pöörde võttis. Kas see on illusioonimulli purunemiseks piisav või suudab see Araabia mees kui inimhingede insener äratatud lummust lõpuni hoida?
"Huvitav on see, et läbi aegade juhtuvad ikka ja samad olukorrad. Seiklusjanu äratab jõu edasi liikuda. Kui on soov kogeda ahvatlusi, siis nad ilmuvad su teele.
Mulle meenusid mu enda kogemused Luxoris, kaasa arvatud kõik, mis puudutas müstikat ja nö. soovi saada osa nähtamatust vaimsest maailmast. Kuigi õnn on meie päris osa, siis millegi pärast arvame me, et saab meile osaks vaid korra elus.
Me nii tahame uskuda seda muinasjuttu, et see päästaks meid argireaalsusest, kuhu oleme oma jõu tihti kaotanud.
Lummus kaob kiiresti ja jääb järele vaid oskus olla enda parim sõber, kui oled märkidele vaatamata astunud ämbrisse.
Oluline on enda käest küsida mullis olles, et mis on minu jaoks tõeliselt reaalne praegu;) See, mida teised meie kohta arvavad väljast vaadates; oletades meie staatuse, raha kohta midagi; eeldades meie abivalmidusele ning toetudes soovile saada kellegi naiseks, kõik see võrdub purunemisele määratud illusioon. Miks enam jätkata, kui lootus mõlemapoolselt purunes? Tegudel ja sõnadel on erinevused ning ikkagi pole keegi kunagi kohustatud olema teise jaoks tema ootus;) Muidugi võivad olla sellistes suhetes erandid, mis kinnitamas tüüpilisi reegleid, kuid ikkagi on enamjaolt nii, et kui märkad midagi imelikku, siis jookse nii kiirelt kui saad;)
Kas ma soovitan seda miniatuurset raamatut lugemiseks sulle?
Jah, sest ilmselt tunned sa ära end väikse tüdrukuna, kui näiteks lasteaias poisile õuna arglikult pakkus või natuke suurema koolitüdrukuna, mil klassi ilusaim poiss redeli pealt sulle hüüab, et ta sind armastab või leiad oma mälupildist armastukirju kursusekaaslaselt ning meenutad oma elu kõige kirglikumat illusiooni kokku kukkumist. Arvan, et kõigil on see olnud korra elus vähemalt. Hea on teada, et me pole üksi midagi sellist läbi elamas. Tänan oma isikliku kogemuse jagamise eest." Svea Sööt
Igale daamile oma Ahmed-Mohammed-Alfonso
Kati Murutar
Oma vanaemale võid seda rääkida.
On selline ilus eestikeelne väljend. Meie, väikesele maale ning väikesesse keelde sündinud vajame ärakäimisi. Mitte ainult pikkade talvede leevendamiseks paremas kliimas. Ka selleks, et olla maailma kodanik ning kogeda inimkonda tervikuna.
Neil ärakäikudel meenub meile kosmiline päritolu ning sajad-sajad-sajad kehastumised. Miks? Sellepärast, et me vabaneme reisidel oma piirangutest, raamidest ja rollidest.
Oleme võõrsil kergendatult anonüümsed, tegelikud – vabad. Nii lihtsad on tekkima lühiajalised ühekordse kasutamisega romansid, milles on kontsentraadina kõik, millest argielus puudust tunneme. Sinna need enamasti jäävadki. Kiire kirglik sügavamalt mõistev ja põhjani puudutav-kummutav tähelend... Ja tutatutatuta tagasi oma tublile künnivaole.
Oma vanaemale võid seda rääkida – tema on vana tark naine ja teab, kui väga vajab naine imetlust ja kätelkantust.
Oma vanaemale võid seda rääkida – temal on kosmiline ühendus, mis teab: kindlasti kohtud eelmiste kehastumiste kaaslastega, kellel on ülesanne sinu praeguses elus – võimalik, et lisaks hinge puudutamisele ja õndsuse elamuse pakkumisele ka sinu lüpsmine ja lollitamine. Kõigel on hind.
Vanaemad teavad, et sadadel küpses eas eestlannadel on väike vallatu salaelu – igal talvel lendavad nad mõnele soojale maale nii ihulist kui hingelist sooja saama. Maksavad selle eest mehiselt – ning lähevad veel ja veel. Naine, kes lendab eestimaistest rollidest vabaks peab arvestama, et teda teenindavad tõmmud on samuti rollis. Nemad on seal kodus samamoodi, nagu meie siin. Töö on selline. Puudutamine ja liigutamine.
Mitmed naised ongi mõne Ahmedi või Mohammediga Orfi-abielus – rööbiti maarjamaise reaaliaga.
Kalevipojad teatavasti peavad kujuteldamatult tihti paralleelseid peresid. Globaliseerume, seltsimehed.
Kirjutasime mõniteist aastat tagasi Eha Fjodorovaga päris piraka raamatu „Egiptuse eha – vana tsivilisatsiooni lõpp“. Eha elas ja töötas aastaid Egiptuses, korraldas seal reise ning hoidis oma klientidel võimaluse piires silma peal, et need oma hingesugulaste võrku ei eksiks.
Eha: „Ikka-jälle sama lugu.
Mulle meeldib, kui mahlakalt on see jutuke kirjutatud. Mitu aastat tagasi, kui elasin ja töötasin Egiptuses, siis nägin selliseid olukordi tihti.
Mul vedas, et mina ise olin oma elus imelist meest kohanud ning need mesisõnad,mida Egiptuses kuulsin, mind ei mõjutanud. Pealegi olin Egipti ajaloo fänn ning selleks, et rohkem kohapeal näha, oli vaja raha ka seal teenida.
Seega olin mina raha ja ajaloo peal väljas.
Mul oli hea koraani ja kohalike kommete õpetaja, kes muu hulgas kartis,et hakkan kellelegi teisele raha teenima. Ta oli reisifirma juht, kelle heaks töötasin ja selleks, et ma ei lahkuks ega satuks mõne kohaliku alfonso võrku, õpetas ta mind.
Ma pole siiani aru saanud, kas need kohalikud mehed on emapiima või koraani või seksi puuduse pärast nii head ärarääkijad-psühholoogid ja mesimehed.
Ma pole paremaid inimhinge tundjaid näinud kui araablased.
Mina ei osanud seal alguses müüa mitte midagi – ei reise, millest ise uustulnukana tühjagi ei teadnud või reise, mille hind oli 10 dollarit, aga mida müüakse ka 80 dollari ja hea jutuga.
No ei ole meis seda ärarääkimise oskust - ei euroopa meestes ega naistes.
Iga inimene ihkab taevalikku armastust, hellust, hingesugulast. Oh kui tore on teda leida - ja milline rõõm üldse kohtuda...
Aga araablased on kärmed leidma õigeid sõnu sinu hingeni või ihuni või selleks,et soooviksid osta just seda, mida tema tahab müüa.
Nii et mäng, mäng, mäng on araablase rahateenimise rõõm.“
Kati Murutar
Aasta
KontaktidEsindusedElisa FIXSeadmete juhendidErakliendi abikeskusÄrikliendi abikeskusElisastTule tööleTeenuste tingimused ja hinnakirjadJätkusuutlikkusTehisintellekt ElisasKoostöö startupidegaEhitajale, arendajaleFor carriersPressiinfo
Kõik õigused kaitstud 2024
Elisa Eesti ASAndmekaitseKüpsiste sättedLigipääsetavus