Minu Prantsuse Guajaana. Jaaguari jälgedes Sergei Põlme Inimasustus on siin sama hõre nagu Lääne-Saharas, kuid kidura kõrbe asemel laiub elurikas vihmamets. Pealinnast vaevalt tunnise sõidu kaugusel elavad maailma suurimad mao-, putuka- ja ämblikuliigid, ent samas on käibel euro. Kariibi, Euroopa ja saramaka kultuuriruum põimuvad veidraks seguks – põletiku korral otsitakse abi haiglast, kuid metsas ei kaotata valvsust libajaaguaride ja troopiliste lumeinimeste suhtes. Üle piiri hiilivad illegaalsed Brasiilia kullakaevajad ja sugugi mitte seaduskuulekamad lääne suurkorporatsioonid. Tagatipuks on siia juba 13 aastat palgatud eestlasi, et nad öises džunglis putukaid püüaks. See raamat räägib üheteistkümnest kuust, mis ma Prantsuse Guajaanas veetsin. Sattusin väikesesse eraldatud kommuuni, mis koosnes sisserännanud suriname suurperest, ühest brasiillannast ja kohalikust kanepisõbrast. Kollektiivi juhtis Pariisist pärit väikeettevõtja, kes peale putukapüügiga tegelemise majutas ka putukaturistide kirevat seltskonda.

Kirjastus Petrone Print
2015, Hobid ja vaba aeg

Esmaliitujale 14 päeva tasuta Hakkan lugema