Süütundeta puhkamise töökultuur algab juhist

Suvisel hooajal tunnevad paljud töötajad enne puhkusele minekut süütunnet – justkui nad ei tohiks või ei saaks päriselt puhata. Küsimus taandub enamjaolt puhkamise normaliseerimisele organisatsiooni kultuuris ja juhtide valmisolekule seda edendada.

Kellele ei oleks tuttav olukord, kus kauaoodatud puhkus paistab kalendris, aga juht vaatab küsivalt: „Kas sa tõesti lähed praegu puhkusele?“ See loob tunde, et võib-olla ei ole õige aeg eemal olla. „Kuidas ma siis puhkan kui... tööd on palju, tähtajad on kukil, kliendid ootavad tellimusi, ettevõttes on toimunud kärped või koondamised.

Puhkus on organisatsioonikultuuri ja töökorralduse küsimus

Ühelt poolt on puhkuse sujumine seotud hästi korraldatud tööprotsessidega: selged ettevalmistavad rutiinid, eelnevalt briifitud asendajad ja neile ligipääsetavad olulised töömaterjalid. Töötaja vastutus on teha ära vajalik eeltöö, et kolleegid saaksid tema eemaloleku ajal sujuvalt toimetada. Need rutiinid tuleb ettevõttes kokku leppida ja ühiselt kasutusele võtta.

Ennekõike on aga puhkamine kinni organisatsiooni töökultuuris ja mõtteviisis, mida juhid edendavad. Sageli võib juht väikese žesti või lausega ära nullida kogu puhkuse kasu või panna töötaja peas idanema mõtte, et praegu pole õige aeg töölt eemal olla. 
Tihti kardetakse, et puhkamine jätab mulje vähesest pühendumusest või töökusest. Väsimatusekultuuri – pideva maksimumi piiril pingutuse ja alati-olemas-mentaliteedi – murdmine algab juhtidest. Juht saab rääkida avatult puhkamise olulisusest, sellest kui normaalsest hooliva töökultuuri osast. Kui puhkamise olulisust käsitletakse igapäevase tööelu loomuliku osana, julgustab see inimesi ka ise end tööasjadest kergemini välja lülitama. 

Kaudsed signaalid istutavad pähe muremõtted 

Aga mõnikord võivad juhid olla kas teadlikult või tahtmatult täielikud puhkuse moodkillerid. Kui juht ütleb: „Muidugi mine puhkama, kuigi meil on tegelikult praegu kibekiire periood“, sisendab see töötajale, et puhkamine pole tegelikult okei. Julgustavad sõnumid kaotavad oma usutavust ka juhul, kui juht ise puhkamist väldib või seda edasi lükkab. 
Samuti annavad negatiivse signaali juhi saadetud e-kirjad või SMSid, mis vaikimisi töötaja reageerimist ootavad. Kui töö eeldab, et teatud erandlikes hädaolukordades tuleb olla kättesaadav oma eemaloleku ajal, on vaja need kanalid ja märguanded enne puhkust väga selgelt kokku leppida. Ja väga selgelt tuleb neist reeglitest siis kinni pidada. Keegi ei saa end täielikult välja puhata, kui kuklas tiksub mõte, et äkki vajab mõni pakiline e-kiri lugemist või vastamist. 

Juht saab toetada töötaja enesekindlust ja juhtida ootusi

Puhkuseaegne süütunne ehk vacation guilt puudutab sageli neid, kes identifitseerivad end tugevalt töö kaudu või tajuvad asendamatuse tunnet. Kui töötaja lükkab ise puhkuse algust edasi, leiab vabandusi, miks ta parasjagu end töölt vabaks võtta ei saa, võib põhjus olla ootuste ja eesmärkide ebamäärasuses. Taoline käitumine võib viidata rahulolematusele või teadmatusele. Kas ta saab piisavalt tunnustust? Kas ta tunneb end väärtustatuna? Need on küsimused, mida peab arutama juhi-töötaja neljasilmavestluses.

Meie organisatsiooni praktikas on regulaarsed 1-1 vestlused tugevalt juhtimistegevustesse juurdunud ja hinnatud, kuna see on võimalus inimese ootusi paremini mõista ja ka märgata, millist tuge töötaja parasjagu vajab. Võib olla lükkab inimene puhkust edasi just seetõttu, et ta kardab tiimi alt vedada. Mõnikord on hoopis küsimus tööprotsesside selguses. Need on märgid, mis näitavad juhile, et ootuste juhtimises on vajakajäämisi või vajavad kokkulepped üle rääkimist. Elisas näiteks tuletame enne intensiivsemat puhkuste hooaega sisekommunikatsioonis meelde puhkuserutiini põhitõed – alates automaatvastuste seadistamisest kuni memode koostamiseni. Elu näitab, et need võivad kergesti ununeda ja üle kordamine ei tee kunagi halba.

Niisiis ei tohiks puhkamine tähendada vaid loetud päevi kalendris või tüütut kohustust leida kellelegi tiimis asendaja. Puhkus on loomulik, toetatud ja süsteemselt korraldatud osa tööelust. Seetõttu peaks olema iga hooliva juhi ja tööandja huvi, et inimesed saaksid puhata – päriselt.

Kaija Teemägi, Elisa personaliüksuse juht