Sõda Louis-Férdinand Céline 2021. aastal ilmus Pariisis välja kohver Louis-Ferdinand Céline’ilt II maailmasõja lõpus varastatud käsikirjadega. Teiste hulgas oli ka siinne jutustus. Tegu on 1932. aastal kirjutatud tekstiga, mis jutustab Ferdinandi – kirjaniku igavese teisiku – I maailmasõjas haavata saamise ja paranemise loo. Siin ei ole aga midagi kangelaslikku, peategelane ärkab tapetud kamraadide keskel kusagil Flandria põllumudas, komberdab hallutsinatsioonidega võideldes mööda sõjast laastatud maad ja lebab siis koos teiste surma, mahalaskmist, rindele tagasi saatmist või kojusõitu ootavate saatusekaaslastega väikelinna sõjaväehaiglas. Ning selle taga kumavad ikka ja jälle igavesed küsimused – mis teeb sõjas inimestest koletised? Miks see kõik ikka ja alati tagasi tuleb? Mis meil ometi viga on? Sellest jutustusest oli kuni 2021. aastani olemas vaid teoreetiline pealkiri, mida autor möödaminnes mainis 1934. aastal kirjas oma kirjastajale. Ja nüüdki pole meil väga palju rohkem informatsiooni. Me ei saa kunagi päriselt teada, milline saatus täpselt oleks kohvrist leitud käsikirju oodanud ja mida oma teoseid alati kümneid kordi ümber kirjutanud Céline oleks nendega teinud. „Sõjast” on hästi tunda, et see on alles mustand, toorik, kõige esimene eskiis. Selles on tühimikke, puudulikku punktuatsiooni, kordusi, õigekirjavigu, mahatõmbamisi, visandlikkust ja logisevat loogikat. Aga samal ajal on siin juba olemas see jooksu pealt tabatud elus emotsioon, mis on kõige tähtsam – lühidalt see, mis teeb Céline’ist Céline’i. Louis-Ferdinand Céline (1894–1961) on Marcel Prousti kõrval üks kahest suurimast 20. sajandi prantsuse romaanikirjanikust. Ometi pole selle keerulise elusaatusega erakordse visionääri loomingule osaks saanud vastuvõtt olnud läbinisti positiivne – seda osalt ka tema poliitiliste seisukohtade tõttu. Céline’i looming on võitnud oma värske stiili ja halastamatult läbinägeliku, kuid samas ka koomilise sisu tõttu nii tuliseid austajaid kui ka sama tuliseid vaenlasi. Vaestearstina töötanud autor jõudis oma elu ajal kirjutada kokku kaheksa romaani, mis läksid oma keeleuuendustes – ja teisalt ka halastamatuses, räiguses, groteskis ja julmuses – ennenägematult kaugele. 2021. aastal selgus, et tekste oli veelgi. Neid lugeja nüüd järjest avastab. Heli Allik (snd 1973) on prantsuse kirjanduse tõlkija, kes paneb sõnad jooksma, hüppama, tantsima. Ta on eestindanud muuhulgas Alain Robbe-Grillet’, Michel Houellebecqi, Françoise Sagani, Matthias Enardi, Jonathan Littelli, ja ennekõike Louis-Ferdinand Céline’i loomingut. Esseistina on ta ilmutanud teravapilgulist ja heatahtlikku huvi keele ja kirjanduse äärealade, paranähtuste, kõige tavatu ja pulbitsevalt uuendusliku vastu. Toimetajana on ta aga hoolitsenud 2016. aastast „Tõlkija hääle” eest. Tema eestindusi on nomineeritud Eesti Kultuurkapitali tõlkekirjanduse aastapreemiale ja kirjandusarvustuste eest on ta olnud Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhinna nominent ja 2024. aasta laureaat; 2023. aastal pälvis ta Prantsusmaa Kunstide ja Kirjanduse ordeni ja Eesti Vabariigi kultuuripreemia Jonathan Littelli romaani „Eumeniidid” tõlke eest.

Kirjastus Varrak
2025, Ilukirjandus

Esmaliitujale 14 päeva tasuta Hakkan lugema