Andrus Hiiepuu: Kelle toru - selle seadus, konkurents kui kauge unelm
Sellest, kas Eestis suureneb konkurents ülikiire internetiteenuse pakkumisel, sõltub ka riigi majanduse käekäik ning innovaatiliste lahenduste sünd või sündimata jäämine. Kui meedias on viidatud vajadusele reguleerida Telia valguskaabli kasutamise hinda, siis tegelikult on olemas veel kaks võimalust: paremini reguleerida juurdepääsu Telia kiurendile ja kaablikanalisatsioonile. Just kaablikanalisatsiooni – mis on ühtlasi ka konkurentsi piduriks – võib pidada Telia taristu kõige hinnalisemaks osaks, kirjutab Andrus Hiiepuu ERRi arvamusportaalis.
Ülikiire internet vajab lihtsat toru
Meedias on tekkinud tänuväärne debatt (ülikiire) internetiteenuse hinna kujunemise osas ning millist tasu küsib Telia sealjuures teistelt operaatoritelt oma valguskaabli kasutamise eest. Kuigi valguskaabel on oluline, näeme Elisa vaates kõige kriitilisemat aspekti hoopis kaablikanalisatsioonis ehk selles taristus, mida mööda valguskaableid vedada. Tõsiasi on aga see, et kaablikanalisatsioon on Telia ainukontrolli all ning mõistagi puudub neil igasugune huvi konkurente „oma“ klientideni lubada.
Selle olukorra kujunemise mõistmiseks on vaja tagasi vaadata Eesti Telefoni aega, mil riigiga sõlmitud kontsessioonilepingu alusel saadi kasutada maa-alune kaablikanalisatsioonivõrk. Omal ajal kirgi kütnud erastamise järgselt on korduvalt muutunud küll ettevõtte nimi, kuid kaablikanalisatsiooni kuuluvus on jäänud samasuguseks. Seega peavad Eesti suuremates linnades alternatiivsed operaatorid kliendi asukohta oma kaabliga välja jõudmiseks rentima Telialt kaablikanalisatsiooni vaba mahtu, panema oma kaabli Telia sidetorusse ja jõudma mööda seda toru piki tänavaid kliendini.
Miks pole siis näiteks Elisa asunud oma „torusid“ rajama? Kahjuks on linnades ebaratsionaalne ja kohati ka võimatu rajada paralleelset sidetaristut, sidekanalisatsioon jookseb tänavate all, kus sidetorudele ruumi niigi vähe ja tänavate üles kaevamine on peavaluks kõigile. Rajada üks meeter kaablikanalisatsiooni on alati kordades kulukam, kui üks meeter kaablit, mis nendes torudes jookseb. Seetõttu pole ka reaalne, et keegi rajaks paralleelse kaablikanalisatsiooni olemasoleva kõrvale – see lihtsalt ei tasu kunagi ära. Kuna aga Telia ja alternatiivsed operaatorid võitlevad sama kliendi pärast, on selge, et Telial puudub igasugune huvi teisi operaatoreid “oma” kliendini lasta ning klient istubki Telia sidetoru lõpus nagu kunagi sunnismaine talupoeg oma talus ja imestab, miks operaatorid tema pärast ei võitle ja teenuste pakkumistega ukse taga ei ole.
Kui riik siin jõuliselt vahele ei astu ja konkurentsireeglite nõudmisega järjekindel ei ole, tekivadki siin praktikas probleemid, kus teiste operaatorite juurdepääsutaotlustele vastatakse, et sidekanalisatsioon on juba täis, Telia enda jaoks broneeritud, ei tea täpselt kus ja mis toru üldse jookseb, jne. Rääkimata sellest, et kaarti, kust sidetorude kulgemist näha saab, pole olemas ning kui isegi kaart leidub, siis on see ärisaladus, mida konkurent mingil juhul näha ei tohi.
Eriti drastiline on olukord riigihangete puhul, kus operaatorid peavad pakkumist tehes tagama, et jõuavad oma kaabliga riigiasutuse eri asukohtades asuvate kõikide majadeni ning sageli väga lühikese ajaga. Kui selleks tuleb kasutada Telia (kes samuti hangetel osaleb) kaablikanalisatsiooni, on selge, et stardipakud ei ole selles jooksus samadel kaugustel. Alternatiivsetel operaatoritel tuleb läbida kadalipp Telialt tehniliste tingimuste väljakauplemisel, mis ajakriitiliste riigihangete puhul tähendab sageli veel Telia kehtestatud kulukate nn kiirtehniliste tingimuste tellimist. Selles moonutatud konkurentsi olukorras jääb paraku suurimaks kaotajaks riik ise ehk maksumaksja tasub arved, mis võiksid ja peaksid tegelikkuses olema palju väiksemad.
Korralik regulatsioon lööks konkurentsil punni eest
Kaablikanalisatsioonile juurdepääsu saamiseks olev regulatsioon on täna lootusetult ajale jalgu jäänud (pärineb 2017. aastast) ning siin on palju halle alasid, mis võimaldavad valdava turuosaga ettevõttel reeglitest kõrvale hiilida. Näitena võib meenutada, kuidas mõned aastad tagasi vektoring-tehnoloogiale ülemineku ettekäändel „puhastati“ kogu Telia vaseühendustel baseeruv võrk alternatiivsete operaatorite poolt renditud ühendustest ja ühtlasi puhastati ka kliendid teistest operaatoritest. Riik ei olnud kehtestanud Teliale kohustust pakkuda alternatiivsetele operaatoritele võimalust kolida vaseühendustelt üle optilistele ühendustele, mistõttu oligi kõik JOKK.
Õigupoolest ei saa olukorras, kus Telia kontrollib linnades üle 90% sidekanalisatsioonist, üldse rääkida vabast turust. Aus konkurents on seega võimalik üksnes ulatuses, mida regulaator ehk Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA) Teliale ette kirjutab ja praktikas jõustada suudab. Loodetavasti on ametkonnad omaaegsetest vigadest siiski õppinud, ning TTJA ettevalmistatav uus juurdepääsuregulatsioon välistab võimalused turujõudu pahatahtlikult ära kasutada ning tagab ausa konkurentsi klientideni jõudmisel.
Eks ole omamoodi irooniline, et kuni tänaseni on jätkunud olukord, kus ülikiire internetiteenuse areng Eestis sõltub sellest, kellele kuulub tavaline toru, mida mööda kaableid vedada.
Elisa Eesti eksperdid on aga siiski täiesti veendunud selles, et kaablikanalisatsiooni vabastamine ühe ettevõtte sisulise kontrolli alt annab sektori konkurentsile sisse erakordse hoo. Ja see kõik on hea uudis tarbijale, kelle jaoks suureneb valik ning hinnad langevad.