Ärakustutamine. Lagu Thomas Bernhard „Ärakustutamine” on Thomas Bernhardi viimane ja mahukaim romaan, ilmunud 1986. aastal. Ühtlasi on see tema viies romaan eesti tõlkes. Selles laiendab Bernhard (küll minajutustaja Franz-Joseph Murau suu läbi) oma programmilist ja seni pistelist antiaustrialikkust, nii et see käib kõikehõlmavalt kogu Austria riigi ja „Austria inimese” kohta. Ja samas on see sõimukanonaad ometi vaid taustaks inimliku traagika avamisele minajutustaja elus, mida on kujutatud sellise kirjandusliku ja keelelise virtuoossusega, et see on teinud Bernhardi kõige kiuste uuema Austria kirjanduse klassikuks. Saanud teada oma vanemate ja venna hukkumisest autoõnnetuses, vaatab Roomas elav vaimuinimene Murau tagasi oma elule ja päritolule, kirjeldades eriti viimast nii süngetes värvides, et võtab oma mälestuste kirjapanemist ühtlasi nende ärakustutamisena, lootes nii neist vabaneda. Romaan koosneb kahest, ühegi taandreata kirjutatud osast: „Telegramm” ja „Testament”. Teine osa kujutab Murau osalemist vanemate ja venna matustel, kus taasavanevad tema mälestuste lüüsid kuni ootamatu lõpplahenduseni. Süüdistajana ei mõista Murau, kui palju ta ise jagab seda, mille teistes või „Austrias” hukka mõistab, pääsemata lahti mineviku taagast. Seda vastuolulisust serveerib Bernhard teatud kiuslikkusega, kuid sedavõrd osavalt nii meeles kui keeles, et lugejat vahest ei peletagi selle romaani, Bernhardi kontsentraadi tüse maht. Thomas Bernhard (1931–1989) oli Austria kirjanik, kellele tema lavatekstid ja proosa on toonud ühe tänapäeva kaalukaima autori kuulsuse Austrias ja üldse saksa keeleruumis. Tema viljakusest annavad tunnistust 22 köidet „Kogutud teoseid”, mille hulka kuuluvad lisaks luulele neliteist romaani ning arvukalt lühemat proosat ja lavatekste. Bernhard kui süngemeelne ärritav satiirik vajas oma fiktsioonide käivitamiseks pingevälja, mille tema kui austerlane postuleeris endale rünnakuna kõige „austrialiku” vastu. Seda „austrialikkust” kujutas ta väljakutsuvalt liialdades, nii et raske oli teha vahet tema kui kirjaniku licentia poetica ja tema kui kodaniku meelsuse vahel. Nii hankis ta endale eluajal palju vaenlasi ja kutsus esile ohtralt skandaale. Testamendis keelas ta oma teoste avaldamise ja näidendite lavastamise Austrias. Tema eksistentsiaalseks küsimuseks oli kunsti ja elu, täiuslikkuse ja tegelikkuse vahekord siin ilmas: millised ohvrid hapras inimelus on õigustatud fantoomliku perfektsionismi nimel? Ja siiski jättis ta ikka õiguse lihtsale inimlikkusele. „Mati Sirkel on tõlkija, keda iseloomustab mastaapsus. Franz Kafka ja Günter Grassi tõlkimist on ta ise pidanud oma töös kõige olulisemaks, aga ta on vahendanud ka selliseid monumente nagu Oswald Spengleri „Õhtumaa allakäik”, Robert Musili „Omadusteta mees” või Hermann Brochi kurioosum „Vergiliuse surm”, kui nimetada mõningaid. Mati Sirkel on paljuski see, kelle valikute põhjal on kujunenud Saksa, aga eelkõige 20. sajandi Austria kirjanduse pilt siinses kultuuriruumis. Sirkel on ikka võtnud eestindada teoseid ka kirjanduse hämaramast või unustatumast, või kui lubate, aristokraatsemast ja pigem rafineeritud maitsega lugejale ligipääsetavast vallast. Mina isiklikult ootan igat Sirkli tõlget – nii need asjad lihtsalt on.” – Janar Ala

Kirjastus Varrak
2023, Ilukirjandus

Esmaliitujale 14 päeva tasuta Hakkan lugema