Mobile world for dummies ehk Maie Liisa memuaarid. Osa 2. Kuidas ma nutitelefoniga kohtamas käisin.

Postitatud kategoorias Maie Liisa.

Nutitelefon ja nutitelefon... millestki muust justkui enam ei kuulegi. Klahvidega telefon on out, puutetundlik ekraan on must! Issand sul on ikka see vana klapiga Nokia? Uut pole tahtnud ve? Mul on juba teine iii-telefon, ilma ei oskakski. Ah et mis maksis ve? Mingi 8-9 tonnaga sain kätte. Ah et kallis ve? No aga ega ma mingit androidi ei hakka ju ostma. Mis te lapsele sünnipäevaks kingite? Uue Galaxy, noh see odavam telefon, odavam kui need kallimad...

Oookei... selge: ilma nutitelefonita on tänapäeval targem kodust üldse mitte välja astudagi.

Kui võtta vastu tähtis otsus, et nüüd on vaja soetada uus telefon, ootab alati ees suur dilemma: milline neist? Kriteeriumiteks olid minu jaoks a) nutikas ja b) majanduslikult mõttekas. Muud ei osanud ma küll esialgu nutitelefonilt nõuda. Sest ma polnud neist ühtegi isegi mitte käes hoidnud!

Ja siis ta tuli ootamatult täitsa ise ja kutsus mu kohtama. Ilus, uus, metalselt särav, nimeks Wildfire, HTC Wildfire. Metsik tuli, kulutuli :) - kuidas sa saad nii ilusa nimega telefonile „ei“ öelda. Ja ma läksin. Föörst deidile...

Kuidas need vanarahva tarkused ongi, et esimene vasikas läheb aia taha ja et esmamulje on petlik ja et ära söö suppi kuumalt jne jne. No see kehtib ilmselgelt telefoni kohta ka. Meie esimene kohting oli täielik disaster! Kõik sujus hästi, kuni ma oma uue sõbra karbist välja võtsin ja pidin alustuseks paigaldama sellele aku. No tule taevas appi, millistele sõrmedele või millise kujuga käelabale on kujundatud see õhuke, ümarate äärtega, libe telefoni tagakaas, mida joonise järgi avada ei ole lihtsalt võimalik! Ma tundsin end nagu täielik idioot, sest pärast tunniajast mässamist, kangutamist, libistamist, nügimist, tõmbamist, aknast välja viskamise lubadusi ja nende lubaduste tagasivõtmisi oli telefon endiselt ühes tükis. Ilma akuta.

Mingil ajahetkel ma siiski selle aku ja ka sim-kaardi telefoni sisse sain. Tagakaanegi sain ilma seda katkitegemata tagasi ja ma olin valmis alustama elu esimest nutitelefoni kasutamist.

Kust see sisse lülitatakse? Sellel pole ju nuppe!

Instruktsiooniraamat ütleb selge sõnaga: vajutage telefoni nuppu POWER.

Aga telefonil pole ühtegi nuppu!

Igatahes vajutasin ma entusiastlikult nii telefoni optilist juhtkuuli, helitugevuse nuppe kui lõpuks ka kaamerasilma.... jajah, ei ole vaja naerda... Mul oli endal ka piinlik, et kuidas ma ei leia üles power nuppu. Aga ma selle peale ei tulnud, et aku võiks enne natuke jõudu saada, et telefon pildi ette võtaks...

Ühesõnaga. Pärast järjekordset vaagimist teemal, kas ehk ikkagi visata see ennast nutikaks nimetav asjandus laia kaarega aknast välja või mitte, ma suutsin end koguda ja telefoni end sisse trügida, teha esmatutvust puutetundliku ekraaniga, tuvastada endal hiigeljämedad ja saamatud näpud, avastada täiesti tühi telefoniraamat ja tunda end lõppkokkuvõttes absoluutse äpuna, kui mitte öelda et mobiilse katastroofina. Kuidas saab üks TELEFON olla midagi nii keerulist ja raskesti käsitletavat??

Sinnapaika meie esimene kohtamine jäigi. Siinkohal ma tahaks kõigile, keda taoline deit ees ootab, soovitada – minge ja proovige enne teiste omi ;) Katsetage kasvõi sõbra telefoniga teha üks kõne ja saata üks sõnum. Või veel parem – minge Elisa esindusse ja paluge omale demonstreerida näiteks kolme erinevat operatsioonisüsteemi (see on nagu arvutil Windows) ja erinevaid telefone. Nii leiate selle, mis kätte kõige paremini sobib ja mille menüüs te ilma suurema vaevata orienteeruda suudate.

Mina õpin oma HTC-d ikka veel tundma. Ma olen kodust valja läinud täiesti tühja akuga, sest telefon ei andnud sellest häälekalt märku. Ma kirjutan iga sõnumi keskmiselt kolm korda uuesti, sest mingi kogemata-puutega suudan ma pidevalt kogu kirjutatu kustutada. Minu telefon siiani ei kuva mulle helistaja kontakti ning ma unustan pidevalt kõne lõpetada. Igav mul temaga ei ole :) Aga vana telefoni juurde ma ka enam naaseda ei taha...

Nutitelefon on nutikas pill. Aga ta tahab ka nutikat omanikku. Ausalt! Ma lubasin endale, et minust saab ka nutikas omanik. Pole mõtet omada kallist ja edevat vidinat, kui selle kõik head funktsioonid kasutamata jäävad. Helistamiseks käib see vana klapiga pann täpselt sama hästi. Või tegelikult – veelgi paremini :) Kuid sellegipoolest ei jäta ma oma uut kaaslast maha, vaid õpin teda paremini tundma. Ja kirjutan sellest teilegi ;) Juba varsti!

Kirjutamiseni!

Maie Liisa