Ma pole kunagi suurem asi sporditüdruk olnud – joosta ei jaksa, suuskadel ei püsi, uisutada ei oska ning ujumisega on kõik hästi vaid siis, kui jalad põhja ulatuvad. Täitsa äpu eksole :). Kooliajal oli minu suurimaks vaenlaseks mitte füüsikaõpetaja, vaid võimlas elutsev loomaaed, täpsemalt need hobused ja kitsed, üle mille minule siiani arusaamatul põhjusel meid igal talvel hüppama sunniti ning mille eest ma parimal juhul hädise kolme kirja sain. Ma ei ole tegelikult üldse päri sellega, et laste oskusi hinnatakse mingite normide järgi seal, kus eeldused ja anne oskustest ees käivad. Kas tõesti peavad kõik lapsed ühtlaselt hästi viisi pidama nagu Maarja, hüppama kaugust nagu Erki Nool ning joonistama võrdväärselt Navitrollaga?
Minu esmakohtumisest nutika HTC-ga on möödas umbes täpselt 3 kuud. Paras aeg teha üks väike vahefiniš ja vaadata üle, kuidas minu sõprus uue kaaslasega kulgenud on ning kas vana Nokia sahtlipõhjas tundub ikka veel ahvatleva ja turvalise tagasiteena.
Augustikuised sumedad ja selged ööd on kui loodud tähistaeva vaatlemiseks. Loendades langevaid tähti võid end unustadagi lõputusse taevaruumi vaatama ning vaatamist ju tõesti jagub – Linnuteest Jupiterini, vankritest sputnikuteni. Aga kuidas nendest miljonitest tähetäppide seast leida üles näiteks Kassiopeia?
Milline oli sinu viimatine filmielamus? Kinos, ma mõtlen. Oli see ehk mõni 3D prillidega vaadatav märul, kosmilisel tasemel animatsioonidega multikas või hoopiski mõni ajatu klassika aastast 1980? Aga kas sa tead või mäletad, kuidas 80ndatel üldse kinos käidi? Maie Liisa mäletab küll :).
Rääkides äikesest võib inimesed suurtes piirides jagada kaheks: ühed, kes äikest kardavad ja teised, kes äikest ei karda. Või siis ühed, kes äikese ajal ei liiguta lillegi ja teised, kes äikese ajal kogu maja elektriseadmed kärmelt vooluringist välja tõmbavad. Mina kuulun esimeses jaotuses nende argpükside sekka ja teises pigem nende hulka, kes juba kaugelt lähenevat kõuemürinat kuuldes kibekiiresti juhtmete kallal tegutsema hakkavad. Kuidas aga suhtuda äikese ajal mobiilsetesse sidevahenditesse?
Minu suvekodu asub Tallinnast nii keskmiselt kolmveerandtunnise autosõidu kaugusel. Selline väike majake üldse mitte depressiivses väikelinnas vaid uniselt haigutava alevi idaservas. Mõne kilomeetri kaugusel on meri ja valge liivarand, otse ukse alla ulatub seene- ja marjamets. Põrandaküte ja soe kraanivesi tuleb küll ise juurde mõelda, kuid see-eest on tagatud ööpäevaringne varustatus värske õhu ja külma kaevuveega. Ning alates selleaastasest suvitushooajast ka kiire internetileviga.
Täna on paljudel meist telefoni näol taskus pisike kaasaskantav superarvuti, kus helistamine kohati juba teisejärgulise tähtsusega. Internet ja postkastid, fotoaparaat ja videokaamera, raadio, diktofon, sõnaraamatud, kalendrid, märkmikud .... kuidas oleks kõik see kraam mahtunud taskusse hmm... 16 aastat tagasi? Või pigem peaks küsima – kui suurt kohvrit oleks tulnud endaga kaasa vedada? :)
Pood on koht, kuhu igaüks meist ikka aegajalt satub. Mõni tihemini, mõni harvem, mõni käib seal iga päev, mõni teeb seda alles viimases hädas ja mõni meist oleks nõus ka teiste ostud ära tegema – kui vaid saaks shopata! Lisaks kümnele erinevale krediitkaardile on shopahooliku asendamatuks aksessuaariks ka telefon. Aga kas tõesti vaid selleks, et poes kõvahäälselt oma superostudest muljetada? Seda ma lähimasse kaubanduskeskusesse selgitama läksingi.